Ujumas?

"Aega veel on.." noogutas noormees mööda liiva ringi tatsataes ja pööreldes. Ilmselt polnud neiul eriti mugav seal olla, aga ise oli ta teda metslaseks tembeldanud ja nüüd ta siis lollitaski.

"Okei. Ma võtan sõnad tagasi. Kui ma mu maha paned sa ei ole enam metslane." lausus Kelsie alla andes. "Diil?"

"Tohhoh, nüüd ei ole või?" naeris Rhys, kuid sellegi poolest läks tagasi tüdruku asjade juurde ning pani ta tagasi rätikule istudes ise liivale ja tõmmates enda asjad lähemale. Ry viskas oksa eemale peaaegu metsa alla.

"Tänan." naeris Kelsie ja sättis ennast mugavamalt istuma. "Teine kord hoian enda arvamused amatsoonidest hammaste taga. Nüüd tean, mis võib juhtuda." lausus Kelsie muiates.

"Tegelikult oleme me samasugused inimesed nagu teised, lihtsalt omade tugevustega.." naeris Rhys selle peale ning sasis oma juukseid, et lehti, mis seal oli välja saada. Loodetavasti õnnestus ka.

"Mis sinu tugevused siis on?" küsis Kelsie ja tõmbas ühe väikse rohelise lehe kuti juustest ära. Tundus, et Rhys ei olnud iseloomult kuri kutt vaid pigem sõbralik.

"Mis sa arvad?" küsis Ry kulme kergitades. Samalajal kahetsedes seda, et ta oli oma suitsud koju unustanud, sest tal oli tõsine suitsunälg.

"eee, kartulikottide loopimine?" küsis Kelsie naeratades. "Ei tegelikult. Ma olen kuulnud, et te oskate mõõkadega võielda ja midagi sellist." lausus Kelsie.

"Tõsi ta ole ja, et oskame." noogutas ta kaasa ning vaatas päikese poole silmi kissitades.

"On veel midagi?" küsis Kelsie ja keeras enda näo päikse poole.

"Mm.. jap on küll. Väga palju." lausus Rhys ja mõtiskles mida veel rääkida või öelda. Aus olles, siis teemad olid otsas.

"Too mõni näide siis." vastas Kelsie. Need amatsoonide värgid hakkasid neiule huvi pakkuma ja kuna üks amatsoon oli tema kõrval oli võimalus Kelsie'l neid küsimusi küsida. Lootes, et ta kutile närvidele ei hakka käima.

"Ronime ja turnime. Võtleme mõõkadega ja ilma. Palju muud ka." sõnas Holt õlgu kehitades. Nad nii erilised ka ei olnud, et võlutrikke teeks või midagi.

"Ahsoo." lausus Kelsie vaikselt pead noogutades. Kelsie vaikis nüüd, sest ei leidnud midagi tarka mida öelda ega ka küsida.

"Aga millega nümfid tegelevad?" küsis noormees. Siiski pigem selleks, et jututeemat üleval hoida, sest ta enda parim sõbranna oli nümf ning ta teadis tegelikult üsna palju.

"Ega me midagi väga erilist ei teegi." lausus Kelsie õlgu kehitades. Ta ei osanud enda tegusid just kõige paremini sõnastada, sest tema vähemalt ei teinudki midagi erilist.

"Selge." kehitas Rhys õlgu. Teemad olid jällr otsa saanud. No miks küll nii?

"Olgu. Kui vana sa oled?" küsis Kelsie, sest teemad olid tõesti otsa saanud ning tüdrukul ei olnud midagi paremat ka küsida. "Ja ma vabandan, kui see küsimus peaks ebaviisakas olema." lisas neiu naeratades ja vaatas Ry poole.

"Kaheksakümmend ja pool." sõnas Rhys õrna muigega.

"Vaatan jah, et sul kortsud näos ja puha." vastas Kelsie naeratades ja ja võttis käe ümbert patsikummi ja sidus enda juuksed seejärel lohakasse krunni.

"On näha või?" mängis Rhys üllatunut. "Tore.. ma nii lootsin, et ei ole näha ja võtad seda kui nalja."

"Minu jaoks pole nalju, ma olen väga tõsine inimene." lausus Kelsie naeratades ja proovides enda nägu teha nii tõsiseks kui vähegi suutis.

Rhys puhkes naerma. Sedagi pigem tüdruku näo pärast, kui mõne sarkasmi täis lause pärast.

"Ei tõsiselt ka. Siin pole midagi naerde." lausus Kelsie endal muie huulil.

''Selge see, et ei ole. Ma olen 80 ja pool aastat vana mees ning sina ei tee teist nägugi.'' sõnas Rhys täie tõsidusega. ''Pealegi sinu sõnul metslane.'' lisas ta veel.