Ujumas?

Kelsie arvates oli ebaaus, et tema kukkus vette ning Rhys seisis kaldal ja naeris neiu üle. Kelsie tormas kuti seljataha asetas enda märjad käed ta seljale ja lükkas kuti vette.

Rhys koperdas natukene vette edasi, aga otsustas asja dramaatilisemaks mängida ning tegi täpselt nii nagu oleks veel kuhugi otsa koperdanud lennates kõhuli vee alla. Selle asemel, et veest välja tulöa jäi ta vee alla ning ujus natukene maad edasi ja otsustas vee alla jääda nii kauaks kui suudab. Hea et järve vesi hägune oli.

Kelsie ootas natuke aega, kuni Rhy's pinnale oleks pidanud tulema, kuid kutti polnud. Neiu arvas, et uputas Rhys'i ära ning peaaegu jooksis siis sinna, kus Rhys kukkunud oli, kuid teda ei olnud. Vesi oli parasjagu hägune ka ning tüdruk ei näinud Rhys'i pinnal ega ka vees.
Kelsie mõtteis mõlkus mõtte, et võibolla oli Rhys' ehmatanud ja endale vee kopsudesse tõmmanud ja nüüd on siin järve põhjas ja Kelsie südametunnistusele jääb kuti surm.
Kelsie kadus üsna pea vee alla otsides häguses vees mingit märkigi Rhys'ist, kuid ei leidnud teda.

Kuna noormeest hakkas lõpuks õhupuudus vaevama, siis ta läks tagasi pinnale ning ujus üli vaikselt kaldale. Rhys ronis veest välja ja istus veekogust natukene eemale liiva peale.

Kelsie tuli pinnalt välja ja jäi seljaga kalda poole ning vaatas hoolikalt veepinda lootes näha mingit liikumist. Kui ta end keerutas jäi talle kaldal liiva sees istuv Rhys silma. "Kui kaua sa seal istunud oled?" küsis Kelsie ohates. "Ma mõtlesin, et ma uputasin ära su ja hakkasin siin vaikselt juba paanitsema ja sa isegi ei vaevu mulle ütlema, et sa ei uppunud ära ja ma ei pea sinu surma enda hingel kandma." lausus Kelsie ja jalutas veest välja. See kõlas tegelikult rohkem nagu tahtlik uputamine.

"Kuskil minut äkki. Mitte rohkem egaka vähem." muigas Rhys. "Aga väga armas, et sa minu pärast muretsesid ja mind päriselt ära ei uputanud. Ma muidu näitlen väga hästi eks?"

"Nüüd ma võiks isegi sellele mõelda." ütles Kelsie naeratades. "Aga tõesti, sul on head kopsud." lausus neiu ja viskas ennast rätikule kõhuli jäädes siis Rhys'i poole vaatama.

"Ma kuskil minut olin vee all ja sedagi lõpus piineldes." muigas Rhys vastuseks.

"Ma ei taha küll õel olla, aga paras." muigas Kelsie ja vaatas Ry'le otsa.

"Vähemalt ma ei otsinud kedagi nagu segane taga vee alla kartes, et uputasin ta ära." sõnas Rhys Kelsile ka otsa vaadates ning muiates.

"Ole vait." lausus Kelsie kutile silmi kissitades otsa vaadates. "Ma juba niigi kahetsen, et sind otsima hakkasin." lisas Kelsie muiates.

"Oh ma tean, et sa otsisid mind mu keha pärast," muigas Ry tüdrukule silma pilgutades "tahtsid endale jätta ja puha. Lootsid et ma surnud."

"Egoist." naeris Kelsie kutile otsa vaadates. "Tegelikult täpselt nii oligi. Tahtsin su ära raamida ja seinale riputada."

"Ma ei ole egoist, ma vaatan sulle otsa ja lihtsalt loen tõe sealt maha." sõnas Rhys täie tõsidusega Kelsiet vaadates. "Kuid mõtle sul oleks hiigel 3D pilt olnud."

"Mhm, jah." muigas Kelsie. "Kui mul väga vaja oleks saaks ma selle 3D pildi sinna seinale küll."

"Minust ikka nii lihtne pilti pole saad printsess Madu." muigas Ry. Ta oli tüdrukule ühe lihtsa hüüdnime välja mõelnud.

"Printsess Madu?" küsis Kelsie kulmu kortsutades. See oli ilmselt kõige tobedam hüüdnimi, mis talle pandud oli.

"Sobib sulle." muigas Rhys.

"Ahah." lausus Kelsie. "Aitäh siis, vist."

"Võib-olla tuleb mul midagi paremat vahepeal meelde. Aga ma ei saa ikka aru, kuidas nümf saab loomi karta. Printsess Metslane sobiks ka tegelikult." seletas Rhys viimast lauset mõtlikult öeldes.

"Ma ei karda loomi vaid hiiri." lausus Kelsie. "Ja ma tuletan sulle meelde, et sina oled metslane." muigas neiu.

"Sugulased." naeris Ry tundes lõbu enda pandud hüüdnimest tüdrkule. "Preili Metslane." muigas ta.

"Kutsu mind ühe korra veel metslaseks ja ma saan päriselt metslaseks." lausus Kelsie silmi kissitades ja samal ajal naerdes

"Metslane." muigas Rhys, seda ta tahtis küll nüüd näha kuidas neiust metslane saab.

"Ausalt ole vait." ohkas Kelsie ja võttis enda kõrvalt ühe käbi ja viskas sellega Rhys'ile vastu otsaesist.