Kui pimedus saabub

"Minusuguseid öökulle on siis veel?" muigas Sky, andes sellega mõista, et ka tema naudib just öösel ringi liikumist. Neiu viis pilgu taevasse, kus mõni üksik täheke juba õrnalt helkides silma hakkas. Hetk hiljem silmitses Sky juba varemete poole. Ta silmas kivist treppi, mis viis ülemisele korrusele ja just sinna ta suunduma hakkaski lootuses leida parem koht taeva silmitsemiseks.

"Ma olen öökull, lahe," pomises Hunter vaikselt. Kui tüdruk järsku püsti tõusis ja eemale suundus, kargas ka poiss püsti ja järgnes talle. "Oota mind ka," lausus ta lõbusalt.

Sky peatus poole trepi peal, et poissi järele oodata. "Mis sind siis siia varemete juurde tõi?" üritas Sky vestlust arendada, et mitte veidrasse vaikusesse vajuda, samas muidugi teda huvitas ka.

"Vajasin natuke eemalolekut kõigest," sõnas poiss ja naeratas. "Lisaks käisin jahil," mainis ta oma vibu kergitades. "Ja kuidas on lood sinuga?" uuris siis Hunter naeratades tüdrukult vastu.

Sky ootas vastamisega kuni nad teisele korrusele olid jõudnud. Tema õnneks oli seal ilma katuseta ruum, kust kenasti teavst näha oli võimalik. "Ütleme nii, et sihitult ringi ekseldes leidsin end kogemata siit," lausus ta, siis aga jõudis talle kohale Hunteri siinviibimise põhjus "Kui sa üksi tahad olla, siis ma võin ära ka minna muidugi,"

"Olgu," lausus poiss endiselt naeratades. Kui aga ta kuulis, mida Sky järgnevalt ütles, kiirustas Hunter vastama: "Ei-ei, ma tahtsin teistest kohtadest eemal olla. Uued sõbrad on alati teretulnud." Veidi aega vaikinud, lisas poiss: "Tõesti. Ma olen väga õnnelik, et ma su siit leidsin."

Hunteri sõnade peale ilmus Sky näole naeratus, ega ta tegelikult ei kippunudki ära minema. Ta võttis Hunteril käest kinni ning tõmbas ta endaga ruumi keskele, heites hetk hiljem sinna pikali ja suunates pilgu nüüdseks juba täiesti tumedasse tähistaevasse. "Niisiis amatsoonike, räägi endast midagi," lausus ta samal ajal pimedusest poisi figuuri eristada üritades ja teda silmitsedes.

Hunter naeris ja heitis end ka siis põrandale pikali. "Minevikku või olevikku?" küsis poiss ja naeratas, kuna teadis, et võib Sky'd usaldada.

Sky jäi hetkeks mõttesse. Tegelikult tahtis ta ju mõlemast kuulda, aga samas mõtles neiu, et äkki on veider esimesel kohtumisel hakata minevikku lahkama. "Olevikku," otsustas ta lõpuks, hoides pilku endiselt Hunt'il, kes nüüd tema kõrval pikutas.

"Elan hetkel ühes puuonnis, nagu sa juba tead, siis ma olen amatsoon. Peamiselt kasutan vibu, see on kogu mu elu. Oskan ka teisi relvi käsitseda, kuid see on mu lemmik. Olen olnud üsna üksik. Kütin tihti külale sööki. Mul on paremal küljel suur linnu tatoveering, millel on oma tähendus, kuid see seostub juba minevikuga," rääkis Hunter. "Küsimusi?" Poiss pööras pilgu tüdruku poole ning silmitses teda.

Sky kuulas huviga kui Hunter endast rääkis. Küsimusi kerkis neiu mõtetesse terve hunnik ja ta ei teadnus kust küsimist alustada. Samuti ei teadnud ta, kust jooksis piir kohatult pealetükkiva uurimise ja normaalsuse vahel. "Vibu kõlab põnevalt. Kus sa seda käsitlema õppisid?"

"Noh tegelikult on asi nii, et..." alustas Hunter ja jäi korra mõttesse. "See seostub mu minevikuga. Igastahes kuna mu ema suri minu sünnitamisel, siis pidin ma elama koos isaga. Ta oli kaotusvalu tõttu aga tihedalt purjus ning parajalt hull. Sellepärast põgenesin ma tihti kodust või kui olin lihtsalt kodus nälgimas, siis ei jäänud mul muud üle kui toitu hankida. Kui suviti on igasuguseid marju võimalik saada, siis talvel aga seda valikut pole. Seega õppisin ise vibu tegema ja meisterdasin ka omale nooled ning hakkasin küttima. Esialgu halvasti, aga siis paremini. Muidugi oleks olnud võimalus kuskilt mujalt süüa hankida, aga me elasime eraldi ja mul ei olnud kellegagi tutvusi." Hunteri pilk oli endiselt tüdrukul. "Aga sa ei pea muretsema, ma õppisin varakult enda eest hoolitsema ja ma olen sellest kõigest üle saanud." Poiss naeratas veel õrnalt, enne kui lausus: "Sa võid kõike küsida, ma luban ja tahan."

Sky vaikis hetke ja seedis Hunteri öeldut. Tahes tahtmata muutis see teadmine neiu kurvaks, kuid ta ei näidanud seda välja. Neiu vihkas haletsemist ja vaevalt, et see teistelegi meeldis. "Tegelikult huvitab mind su tatoo. Mis teema sellega on?" sai Sky nüüd julgust juurde, et edasi uurida.

Hunter tõstis kergelt pluusi, et tüdrukul veel kerges hämaruses oleks võimalus seda näha. "Ma pole sellest varem mitte kellelegi rääkinud, kuna see... on olnud minu jaoks raske." Hunter vaikis veidi, et koguda jõudu oma kõige valulikuma mälestulekillu rääkimiseks. "See lind... ma leidsin ta väiksena metsas. Ta oli haavatud, kuid tema pilk põletas mind ja ma võtsin ta koju. Kutsusin teda lihtsalt Linnuks. Ma hoidsin teda enda toas, peitsin teda. Lind kosus, sai terveks ja käis minuga alati kaasas. Umbes pool aastat sai Lind olla minu parim sõber, kuni isa ta avastas. Raevus, et tema poeg elab õnnelikumalt kui tema, tappis ta keset ööd mu Linnu. Kuid Lind oli minu tee vabadusse. Ilma temata oleksin ma arvatavasti murdunud. Ja see tatoveering... on mulle alati toeks ja mälestuseks..." Hunter vaikis ja sulges korraks silmad. Hetked temast ja linnust käisid poisi silme eest läbi.

Sky silmitses tatoveeringut ning jäi kuulama sellega seotud lugu. Eneselegi märkamatult haaras Sky õrnalt Hunteri käest, ning pigistas seda toetuse märgiks. "Kui see sulle haiget teeb, siis sa ei pea mulle rääkima. Ma ju mõistan," lausus ta vaikselt ning liikus poisile veidi lähemale. Ta ei julgenud enam midagi küsida, sest ei tahtnud Hunterit kuidagi eemale peletada.

Hunter naeratas taaskord õrnalt tüdrukule. "Kas sa usud mind, kui ma ütlen, et sulle nende asjade rääkimine teeb mu olemise palju-palju paremaks?" küsis poiss tüdrukult ja nautis väikest tuuleiili, mis nende juukseid sasis. "Mulle meeldib, kui sa minult küsid, see on... tore."

Sky'd läbis kergendustunne. Teadmine, et Hunt ennast sellest kõigest rääkides paremini tunneb pani neidise naeratama. Hetkeks vaatas ta poisile silma, kuid pööras siis pilgu kiirelt taevale. "Räägi mulle oma isast. Suhtled sa temaga veel üdse? Mis temast saanud on?"

"Peale seda, kui ta Priamosest lahkus, ei ole ma midagi temast kuulnud. See teeb juba üheksa pikka aastat. Aga olgu ta seal surnud või ei, õnnelik või mitte, ma ei hooli enam. Pealegi olen ma õnnelik, et ei pea teda nägema, sest minu jaoks pole ta kunagi olnud armastav või hooliv isa," rääkis Hunter, tüdrukule märkamatult veidi lähemale liikudes. Ta jälgis tüdrukut isegi siis, kui too oli pilgu taeva poole tõstnud.

Oli veider mõelda, et Hunter on terve elu pidanud ise hakkama saama ja enda eest hoolitsema. Sky oli üritanud mõtted oma vanematest lükkata nii kaugele ajusoppi kui võimalik, kuid pingutusest hoolimata olid need mõtted taaskord neiu mõtted vallutanud. Ta oleks andnud kõik, et need mõtted ta ükskord juba rahule jätaks. Need mõtted oid justkui halb unenägu, millest on võimatu ärgata. Järsku märkas Sky langevat tähte. Ta osutas sellele sõrmega "Soovi midagi," sõnas ta Hunterile.

Hunter tõstis pilgu taevasse, kui Sky talle langevat tähte näitaks. "Ma soovin lihtsalt rahu ja õnne oma ellu," lausus ta vaikselt, kuid piisavalt kõvasti, et Sky oleks saanud seda kuulda. "Soovi sina ka midagi," lisas ta õrna naeratusega, pilk veel langeval tähel, mis paistis pikalt.

Sky naeratas Hunti soovi peale. Neiu sulges silmad ning sosistas vaikselt oma soovi " Ma soovin, et me kõik saaks elada ilma murede ja probleemideta, mis pidevalt piinaksid," Just see oligi asi, mida neidis kõige enam tahtis. Uuesti silmad avades oli langev täht kadunud, loodetavasti täitma soovitud soove.

"See on hea soov," lausus poiss ja ta käsi sirutus mõtlemata Sky poole ning lükkas ühe salgu tüdruku silmilt. Hunter naeratas õrnalt, nähes kindlasti välja nagu veidrik, kuid ta ei hoolinud sellest.

Hunteri puudutuse peale pööras Sky pilgu poisi poole ning ka tema naeratas. Üle pika aja tundis neiu end õnneliku ja rahulolevana. Hunteri seltsis suutis Sky end täiesti vabana tunda ja olla täielikult tema ise koos oma veidrustega.

Ka Hunter tundis end sellel hetkel õnnelikuna ja muredevabalt. "Võib-olla räägiksid natuke midagi endast?" küsis poiss siis sõbralikult. Ta oleks hea meelega Sky'st veidi rohkem midagi teada tahtnud.

"Kuna sa endast nii palju rääkisid, siis oleks vist tõesti aus, kui ma ka midagi endast räägiks," sõnas ta endiselt Hunterit vaadates. "Mida sa siis kuulda tahad?"