Kui pimedus saabub

Seekord oli poiss oma teega sattunud varemete juurde. Nagu tavaliselt, oli poisi seljal nooletupp ning käes vibu. Hunter tatsas ringi ja tõmbas aeg ajalt käega üle kivide. Kuna oli käes õhtupoolik, olid need mõnusasti jahedad. Hunter leidis üles trepi, mis viis natukene sügavamale ja polnud imekombel veel ära lagunenud. Üleüldse olid varemed veel üsna korralikud. Poiss läks peaaegu olematust trepist alla ja sättis ühe seina äärde istuma. Hunt ajas pea kuklasse ning hingas ohates sisse rõsket õhku.

Sky oli oma ringi uitamisega leidnud lõpuks tee varemeteni. Tegelikult ei olnud tal esialgu üldse plaanis siia tulla, kuid miski justkui kiskus neidist selles suunas. Sky õnneks oli õhk hakanud tänu õhtupoolikule jahenema, mis võimaldas tal lõpuks pusa selga tõmmata. Seda teinud märkas ta natuke eemal asuva puujuure all pisikest liikumist. Vaikselt ligemale hiilides jõudis kohale arusaamine, et tegemist on pisikese leethiirega. Neidise silmad lõid koheselt särama ning hetk hiljem oli pisike hiirege Sky kätevahel lõksus. Pidev looduses uitamine oli ilmselgelt Sky'le vilumuse ja kiire reageerimisvõime andnud. Nüüd seadis Sky hiirt pusa varuka sisse peites sammud varemete vahele.

Hunter seisis seal tükk aega liikumatult, kuni kuulis järsku veidrat krabistamist. Poiss jäi hiirvaikseks ja kuulatas, krabistamine kuulus kindlasti mingile loomale. Hunter võttis aeglaselt, ent hääletult noole ja vinnastas vibu. Siis kõndis ta väljapääsu poole. Seal nokitses lumivalge jänes lehti. Kui Hunter välja ilmus, pööras loom ümber ja kargas mööda teed minema. Kui ta oleks pööranud nurga taha, oleks Hunter ta jätnud, kuid jänes oli täpselt laskeulatuses. Poiss tõstis vibu ja lasi noole looma pihta.

Sky oli end ühele aknaavale mugavalt istuma sättinud ja mängis rahulikult tolle leethiirega, mille ta ennist kinni oli püüdnud. Närilised kuulusid Sky lemmikloomade hulka ja suutsid ta alati naeratama panna.  Järsku meenus talle poolik pähklipakk, mis tal seljakotis olema oleks pidanud. Sky haaras koti maast, kuhu ta selle visanud oli, samal ajal hoolikalt hiirekest hoides, ja krahmas sealt pähklid lootes, et Hiir, kelle ta mõttes Larry'ks oli nimetanud, neist huvitub.

Kui jänes pikali kukkus, kiirustas Hunt tema poole. Loom oli surnud, seega ei pidanud ta piinlema. Kuid alles nüüd jõudis poisile kohale, et varemetest külani on üsna pikk maa, et see kokkadele viia. Lähemalt vaadates selgus ka see, et jänes oli ennast eelnevalt vigastanud ning ei olekski eriti kõlblik. Hunt võttis ettevaatlikult looma ja viis ta veidi eemale lihatoidulistele loomadele söögiks. Tagasi varemete poole suundudes, märkas ta vareme tervema osa juures puhast oja ning pesi seal oma käed puhtaks.

Nähes, et Larry'l on pähklitest täiesti ükskõik otsustas Sky kasutada kõikvõimsa google abi, et looma toitumisharjumustest mingigi pilt saada. Loomulikult teadis neidis, et looduses kasvanud hiirt on pea võimatu kodustada, sest too oli ju harjunud vabalt ringi liikuma ja ise toitu muretsemda, tal ei olnud kavaski seda teha. Sky tahtis lihtsalt pisikest närilist hoida ja veidike rõõmu tunda tema üle. Tänu google abile sai Sky teada, et leethiired armastavad taimede rohelisi osi. Seda lugenud, hüppas neiu aknalt maha ja sammus varemete ette trepile istuma, kust oli kerge ligipääs ka võilillelehtedele, mida ta järgmisena närilisele nina alla toppis.

Kui Hunter käed puhtaks oli pesnud, võttis ta taas vibu kätte ning liikus varemete poole. Kaugelt märkas ta võõrast inimest, arvatavasti tüdrukut, midagi tegemas. Kui poiss veidi lähemale liikus, taipas ta, et neidisel on mingi loom käes ning ta üritab teda võilillelehtedega sööta. Hunter muigas ja astus paar sammu lähemale, et neid jälgida, jäädes ise natukene ühe seina varju.

"See ka ei kõlba?" küsis Sky vaikselt hiirekeselt, kui tundus, et Larry ka lehest suuremat ei hooli. Sky vajus näost veidi ära, sest ta ei tahtnud looma veel lahti lasta. Neiu lasi närilisel pusa varrukasse peitu pugeda ning jäi silmitsema päikest, mis puude vahel loojumas oli. Varemete trepilt oli selleks just sobiv vaade.

Hunter kuulis korraga veidrat sisinat. Kiiresti pööras ta pilgu ning märkas endale üsna lähedal pikka ja paksu madu. Poiss otsustas looma mitte ärritada ning astus pelgupaigast välja, jäädes nii tüdruku nägemisulatusse. "Armas loomake," sõnas ta vaikselt, kui tüdrukule lähenes.

Sky võpatas kui kuulis kedagi rääkimas. Vaadates suunas, kust hääl tuli, märkas ta nüüd poissi, kelle suust need sõnad kõlasid. Viimasel ajal juhtus kuidagi tihti seda, et keegi oma järsu kohale ilmumisega teda ehmatas. "Mis loomake?" küsis neidis, manades ette arusaamatust väljendava näo, samal ajal üritades pisikest närilist oma pusa varrukas varjata.

"Hiir, su varrukas," sõnas Hunter muigega ning lähenes veelgi tüdrukule. "Kas tohib?" küsis ta siis ja nookas peaga trepi suunas.

Sky andis noogutusega märku, et temagi poolest võib noormees sinna istuda kui seda soovib. "Mis hiir?" üritas Sky endiselt varjata Larry olemasolu, kuid ilmselgelt ei suutnud ta sama ajal tõsiseks jääda kui hiireke ennast varrukas liigutama hakkas ja see kohutavalt kõditas. Neiu surus hambad tugevalt kokku, et mitte naerma puhkeda ja säilitada süütu ilme oma näol.

Hunter saatis tüdrukule naeratuse, kui ta noogutas ning võttis tema kõrval istet. "Tead, kui ta ära tüdineb ja sealt välja tahab, siis ta võib sind päris kõvasti hammustada," hoiatas poiss võõrast sõbralikult. "Mina olen muidu Hunter."

Sky kiljatas järsku ning kargas trepilt püsti, et pusa kiirelt seljast saada. Ilmselgelt oli see hammustamise hoiatus juba hiljaks jäänud, sest leethiir oli teda just käsivarrest näksanud ning peale seda mööda varrukat üles poole ronima hakanud. "Sky olen!" hüüatas ta rabelemise vahepeal enese tutvutsamiseks Hunterile. Lõpuks kui ta hiire kätte sai istus neiu tagasi trepile ja hoidis Larry't pusa sees süles.

Hunter pistis naerma, kui tüdruk rabelema hakkas. "Meeldiv tutvuda Sky," lausus Hunt, püsides tõsiseks jääda, kuid ikkagi pääses kerge turtsatus tema suult. "Tõeliselt armastav hiir," lisas poiss naeratades.

"Jah, meil on Larryga väga lähedased suhted," ütles Sky sarkastiliselt näpuga hiirekest paitades. Hoolimata sellest vahejuhtumist pidas Sky hiirt siiski armsaks. Ta haaras maast uue võilillelehe ning pistis selle hiirele nina alla ja seekord hakkaski too seda näkitsema. Sky tegi mõttes happy dance'i ja tema näole ilmus pisike naeratus. "Ilmselt oli tal lihtsalt kõht tühi,"

Hunter vaatas neidu ja hiirt kordamööda. Kui tüdruk "lähedasi suhteid" mainis, muigas poiss veidi. "Kas sa oled nümf?" küsis poiss siis mõtlemata, kuna nemad olid looduse tütred. Mõni hetk hiljem ei olnud poiss enam muidugi tüdruku rassis nii kindel.

"Nümf? Mina?" kergitas Sky selle küsimuse peale kulme ja muigas õrnalt. Millest Hunter küll seda järeldas. "Sireen olen," ütles ta siis endiselt hiirekest paitades. Peale pisikest pausi otsustas ta ka poisi rassi kohta küsida "Ja sina? Kükloop? Kentaur?" naljatles ta poisile otsa vaadates.

"Olgu, vabandust," lausus Hunter naeratades. "Ja mina olen... ilmselgelt vibuga nümf," lisas poiss ja sättis vibu oma põlvedele lebama.

"Nümf oleks mu järgmine pakkumine olnud," puhkes Sky naerma. "Vibu järgi võttes oled ilmselt siiski amatsoon?" lausus ta lõpuks kui naeruhoog lakkas.

"Ma ju ütlesin, et nümf," sõnas poiss ja üritas teeselda suuri silmi. Mõne aja pärast ta siiski taas jälle naeratas ja tunnistas: "Noh olgu, panid täkkesse."

"Kui sa nümf oled, olen ma gorilla," naeris Sky taas. Hiireke tema süles oli peaaegu unustatud juba, kuid just sel hetkel otsustas too pisike põrguline end taas meelde tuletada ja hammustas Sky'd näpust, mis selle tagajärjel kergelt veritsema hakkas. Sky kargas vandudes taaskord trepilt, suundus sinna, kust närilise leidnud oli. Ta asetas hiire maha ning too sibas koheselt põõsa varju. "Kena õhtut sullegi, Larry. Tervita oma perekonda!" hüüdis neidis veel elukale järele jättes sellega ilmselt vägagi poolearulise mulje. Tagasi Hunteri juurde jõudes avastas Sky, et päike oli vajunud juba metsa taha ning vaikselt hakkas ka hämarduma.

"Ilus gorilla siis," vastas Hunter naerdes. Poiss pööras pilgu just sel hetkel hiirele, kui too Sky'd hammustas. Kui tüdruk oli hiire minema lasknud ja temaga hüvasti jättis, muigas poiss sõbralikult. "Ta oli ikka väga armas tõesti," lausus ta naeratades. Järgides seejärel tüdruku pilku, pomises ta poolvaljult: "Hakkab vist pimedus saabuma."

"Lööd kartma?" naljatas neidis kui pusa, mille ta ennist hiirekese pärast seljast oli võtnud, tagasi selga toppis. Päikese loojumisega hakkas ka õhk märgatavalt jahenema. Pimedus ja öö olid Skyle vägagi meelepärased.

"Ma olen ööinimene," sõnas poiss ja muigas. Hunter armastas pimedust, kuigi siis ei näinud ta just eriti hästi, mis oli kindel miinus. "Ja kuidas on lood sinuga?"