Olen korralik

"Miks ma selles küll sügavalt kahtlen?" lausus poiss ja vaatas üles, üritades väga mõtliku häält imiteerida. Siis tõusis ta püsti, kõndis VV juurde ja istus ta kõrvale. "Räägi tõtt," lausus ta taas sõbralikult.

"Ma ei saa aru, miks sa arvad, et ma valetan?" kortsutas Viancente pahaks pandavalt kulmu.

"Sa pöörasid pilgu ära," sõnas Hunter leebelt. "See on kõige tavalisem asi, mida valetamise ajal tehakse," lausus poiss. Ta oli saanud nii mõndagi noorena valetamise kohta teada.

"Ma ei pööranud esiteks pilku ära." sõnas tüdruk siiski vastu vaieldes, kuid miski ütles ta sees, et Hunter ei anna alla.

"Pöörasid küll," sõnas Hunter tüdrukule tõsiselt silma vaadates. "Ma tean, mida ma nägin," lausus ta siis veidi rõõmsamalt.

"Sa ei anna alla, ega?" küsis neiu Hunterit silmitsedes. Ta võis ju rääkida, aga samas pärast räägi noormees edasi. Ta ei teadnud ju midagi ning ta usaldas võõraid healjuhul 1%.

Hunter ohkas. "Ma ei käsi sul rääkida, kui sa ei soovi," lausus ta üsna vaikselt.

"Mu minevikust teab tõde ainult 2 inimest - mu surnud isa ja norkomanist ema, kellel ei ole sooja ega külma minust." sõnas neiu hoides pilku maas. Kui Hunt arvas, et ta nüüd valetas, siis seda parem see oli.

OT: Norkomanist v

Hunteri kahvatas. "Minu ema on surnud ja mu isa lahkus, kui olin kümme, sest ta oli hull. Meie suhted ei olnud head," lausus ta vaikselt, ka enda pilk maha suunatud. Minevik oli valus, poiss soovis meeletult, et just tema oleks saanud olla see õnnelik laps, nagu paljud tema endised sõbrad. Kuid kahjuks saatus mängis aga hoopis teist rolli.

"Mu elu oli normaalne kuni 7 eluaastani. Peale seda läks asi käest ära." pomises Viancente. "Ma läksin siis kooli ning siis hakkas ka mu isa rohkem tähelepanu pöörama sellele, et mina olen olemas, aga seda taipasin aastad hiljem miks. Ta sokutas igapäev mu kotti narkootikume. Koolis võttis keegi need ära. Ilmselt hommikul kui lapsed kooli tulid, siis ei pane nii väike laps nagu ma olin nügimise käigus midagi tähele. 3 aastat kestis see, siis hakkas isa üle ukse kraami andma. Nii ka mu ema esimesed korrad tegigi, esialgu lihtsalt prooviks ja usu ma olen palju näinud seda kuidas ainult proovitakse ning sellest saab lõpuks suuremat sorti sõltuvus."

Hunter tundis, et ta oleks tahtnud midagi öelda, ent ta teadis, et see ei muudaks enam minevikku. "Mu isa ei andnud mulle süüa, peksis mind... võid ise aimata, mida kõike veel. Seega õppisin ma juba enne kooli ja treeninguid iseseisvalt jahti pidama. Samuti tegin ka alguses kõik oma relvad ise, eksituse ja katse meetodil." Poiss polnud kaua kellegagi oma minevikku jaganud ning seda tüdrukule rääkida oli omamoodi kergendus.

"Noh, ega mulgi lihtsamalt ei läinud. Kuna ema oli palju narkouimas ja jäi ilma ka tööst, siis ta mind isa käte eest kaitsta ei suutnud. Ma sattusin korra ka isa peksmise tagajärjel haiglasse, ma olin 11 siis ja pealegi väga nõrk sellisele mehele vastu astuma nagu mu isa oli. Politsei selle vastu midagi ei teinud, sest isa suutis nii hästi hoolitsejat ja armastatavat mängida. 12 aastaselt.." rääkis tüdruk pikalt vahepeal tehes lühikesi hingamis pause, kuid jättes siis jutu poolikuks, kuna edasine oli tema jaoks raske.

Hunter nihutas end tüdrukule veidi lähemale. Ta teadis, mis tundeid see temas tekitas. Kuna poiss ise oli varakult saanud iseseisvaks ja enda eest hoolitsevaks, oli temal sellevõrra kergem. Poissi sõrmed puutusid õrnalt tüdruku omi. "Sa võid rääkida, kui soovid. Ma luban, et sa saad mind usaldada."

"Palun ära hakka haletsema. See ongi põhjus, miks sellest midagi keegi ei tea." sõnas tüdruk noormehe poole kiigates. "Kui ma 12 olin siis nägin üldjuhul naiselikum ja rohkem selline erinev, kui teised välja. Tänapäeva värk. Isa alati korrutas, et ma olen ilus. Ja seda ma asja juures vihkasingi, ma ei tahtnud ilus olla.. kõik pidasid ja peavad seda heaks, aga mina mitte. Kuna isal oli vahel ka võlgu, siis ta kasutas mind nende likviteerimiseks. Lubas mind privaatselt käperdada.. mida iganes teha. Ainult õnneks tal oli piisavalt mõistust, et ei lasknud mind seksuaalselt ära kasutada."

Hunter oli tüdruku isa teguviisidest üsna üllatunud. Justkui nii tema pere kui Hunteri pere poolt tõestuseks, ei olnud ka ebanormaalsed "inimesed" head. Poiss ohkas mõttes kergendusega, kui kuulis, et tüdruku isal oli vähemalt natukenegi aru peas. "Ma mõistan sind, isegi kui sa seda ei usu. Ma tean, et mu sõnad ei muuda minevikku ja sinu soove austades ja enda kogemust teades, ma ei hakka sind haletsema. Lihtsalt tea, et ma olen sulle toeks," sõnas poiss ja üritas tüdrukule toetavalt naeratada. Hunter oli hooliv poiss, erinev.

Vian hingas hetkeks sisse-välja ning jätkas oma juttu "Mõnda aega sain ma rahu, kuid peale 14. aastaseks saamist läks asi hullemaks tehes topelt terve poole aasta asja tagasi. Mu isa oli veel suuremates võlgades ning see kellele ta võlgu oli tahtis mind. Isa oli nõus mind maha müüma. Mu oma isa oli valmis seda tegema. Samas ma olin siis õppinud enesekaitset ning pussnuge kasutama. Samal päeval kui isa mu vägisi autosse tahtis vedada virutsin ma talle ning ainult tänu sellele ma sain jalga lasta. Kuna see mees ei saanud oma tahtmist anti talle kuu mind leida, sedagi sain teada tänu oma luuramis oskusele. Kuna isa ei leidnud mind lasti ta kuu hiljem maha."

Hunter oli ebameeldivalt üllatunud. Kui ta esialgu arvas, et nii tema kui ka tüdruku elud sarnanesid veidi, siis seda lugu kuulates mõistis ta tema tõelisi piinu. "Kuidas sa vastu pidasid?" küsis Hunter ettevaatlikult ja peaaegu sosistades. Ta ei tahtnud kuidagi tüdrukut haavata. Poiss polnud kindel, kui väga tema minevik endiselt teda vaevab. Hunter oli suutnud sellega enam-vähem lõpparve teha, vaid vahel oli tõeliselt raske.

"Elan endiselt. Mitte, et mu isa surm oleks kõik lõpetanud." sõnas neiu vastuseks. Hunti näeost oli võimalik selgelt lugeda, et ta oli üllatunud. Viancente sai sellest täiesti aru, sest sellise minevikuga inimest ei kohta igapäev.

"Vahel ma soovin, et teaksin, mis minu isast sai, kui ta ära läks. Võib-olla on temagi surnud ja mul polegi kedagi. Ega ma teda muidugi enam näha ei tahaks, aga oleks tore teada," arutles Hunter ja saatis pilgu korraks ümbritsevat seirama. Poiss tundis südamelt kivi langevat, kui ta oli saanud enda koormat veidi kergendada.

"Vahest ma mõtlen, et ehk mu isal oli mingi mõistus peas ja ma oleks pidanud laskma end selle mehe juurde viima. See kõlab hullumeelselt, aga siis ehk elaks veel mu isa ja ei oleks juhtunud seda, mis juhtus peale isa surma. Miski sisimas ütleb, et mu isa teadis ette, mis juhtub ja tahtis mind säästa." sõnas neiu võideldes nüüd oma pisaratega, mis silmi tungisid ja põsele tahtsid voolata. Ta ei sooviks sellist elu nagu tal oli isegi oma vaenlasele mitte.

Hunter seedis rahulikult tüdruku elulugu. Ta ei teadnud ühtegi sellise õnnetu minevikuga inimest nagu tema ja Viancentel oli see kindlasti palju vaevalisem. Hunter ei seganud vahele, vaid lasi tüdrukul edasi rääkida, õrnalt julgustuseks tema sõrmi veidi pigistades. Ta teadis, et Vianil on kergem, kui ta on saanud rääkida ning Hunter jätaks teadmised ilmselgelt ainult endale. Need on asjad, millest ei räägita, kuid on ühed valulikumad.

"Vahest mõtlen, et asi võinuks isegi hullem olla. Samas kui mõni osa mõistuses selle kõik ümber lükkab." sõnas Vian ohkega. Ta vaikis hetkeks ning üritas mõtetes reastada sõnu kuidas see noormehele ettekanda. Tüdruk hindas seda, et Hunter teda kuulab ja lootis, et tema elulugu ei hakka kuhugi suunda levima, kui kulutuli. "Aasta oli kodus rahulik, isegi ema taastus. Ma käisin kooli kõrvalt tööl saades väga hästi hakkama, kuni ilmus välja kuskilt mingi kunagine isa vana sõber. Tema ja mu ema vahel tekkis mingi side, mitte, et ma selle vastu oleks olnud, kuid emal läks kõik jälle allamäge. Ta hakkas tänu sellele mehele jälle narkootikume tarvitama." Tüdruk hingas vahelduseks õhku kopsudesse. "Pool aastat ei puutunud keegi mind ja lasi asjadel minna nagu läks, kuid siis pani mu ema esimest korda vägivaldselt mulle käed külge. Vähe, et ta lõi mind sain ka solvagute laviini, mida mitte ükski laps oma emalt ei ootaks. Mu isa võis mind lüüa, aga ta ei öelnud mulle h**r või l*ts. Sellise teadmisega oli 15 aastasel süütul tüdrukul väga raske edasi elada. Lisaks selle kanti mu hingele ka isa surm. Ja see piinas mind pea iga öö. Ma ei julgenud magamagi jääda."

Hunter oli täiesti sõnatu. See oli tema elus esimene kord, kui ta pidi kuulma kellegi veel hullemast elust, kui oli see temal. Ta ei pidanud tegelikult, ta tahtis. Kuid hoolimata sellest, ei osanud poiss kuidagi reageerida. Hunter ei teadnud isegi, mida tema teiselt inimeselt ootas, kui ta sellist juttu rääkis. Võib-olla mõistvat vaikust? Kuna poiss ei tahtnud midagi valest öelda, hingas ta lihtsalt rahulikult sisse ja välja ning üritas läbi vaikuse talle toeks olla, käsi tüdruku sõrmedel puhkamas.

"Ma viibisin võimalikult palju kodust eemal - 2 töökoha, kool, jõusaal, raamatukogu. Peamine oli see, et ma ei peaks ometigi koju minema. Sellegi poolest öösel see juhtus. Kuna ema ja tema elukaaslane või sõber olid tihti narkouimas ja tegid kõike, mida hing ihkas, kas või siis seks köögis. Jap, ma olen otsekohene, mida ma ikka keerutan." rääkis neiu oma elulugu edasi. Ta tundis kergendust, et saab seda kellelegi rääkida. "Neil käisid ka igast külalised. Eriti veel mehed. Ema magas kas või suvalisega. Ma ei imesta, kui tal nüüd juba HIV või AIDS on. Mina jõudsin raamatukogust, kus ma õhtuti abiks olin saades väikest lisaraha juurde, mis midagigi mulle kätte jättis. Igaljuhul olin ma kella kümneks kodus. Ma sulgesin ja lukustasin end kiirelt enda tuppa. Sest usu mind või mitte, paljud mehed, kes seal käisid ei olnud mulle võõrad. Ma mäletasin neid oma isa ajast. Ning kohe kindlasti nad ei tahtnud minuga sõbralikku juttu ajada või lihtsa katsumisega piirduda."

Hunter kuulas ja noogutas vahepeal mõtlikult kaasa. Tema nägu oli tõsine ning murelik.