Olen korralik

"Nii armas pole keegi mu vastu veel olnud." sõnas neiu märgatava sarkasmi noodiga ning haaras teel pingi juurde maast ka pudeli ja potsatas sinna istuma mõeldes mida edasi teha.

Hunter seadis sammud nuku juurde ja tõmbas nooled ettevaatlikult ta kehast välja ning pani need tagasi nooletuppe. Siis jättis ta objekti enese hooleks ja kõndis tagasi varjualusesse. Pluus polnud millegipärast endiselt kuivanud ning Hunter potsatas ohates teisele pingile istuma. "Mul on rõõm esimene olla," vastas ta naeratades.

"No ma soovin sulle õnne siis." sõnas tüdruk hetkeks naeratades nii siis jälle tõsinedes avades vee pudeli võttes sealt esimese sõõmu.

"No aitäh siis," lausus Hunter ja toetas selja vastu varjualuse seina. "Millega sa vabal ajal tegeled?" küsis ta täiesti suvalise ettejuhtuva küsimuse.

"Olen siin, vehin relvadega ja hulgun niisama ringi. Ja ise?" vastas tüdruk peale järgmist lonksu vett ja vaatas varjualuses ringi.

"Üsna samad lood," vastas Hunter naeratusega. "Veider, et ma pole sind varem kohanud," lisas ta nagu muuseas.

"Ju siis pole vajalik olnud." kehitas Viancente õlgu. "Aga muidu, mida su tattoo tähistab või tähendab?" küsis neiu.

Hunteri pilt liikus korra platsile, kui VV talt järsku küsimuse esitas tema tattoo kohta. "See... see," poisi mõtted jooksid kokku, kui ta tuletas meelde minevikku. "See on mälestus," vastas ta lihtsalt, et mitte teemasse eriti süüvida.

"Okei. See on kena ja erinev." naeratas Vian, samas ei jäänud neiu vastusega rahule, kuid ta ei hakanud ka rohkem nuhkima. Küll ta selle kunagi teine kord välja nuhib. Tema eest ei ükski saladus varju.

"Aitäh," sõnas Hunter kergelt naeratades. Siis tõmbas ta aga oma nüüdseks kuivanud särgi selga ja vaatas tüdruku poole. "Kui vana sa oled? Lihtsalt uurin."

"18." vastas neiu pudelit käest kätte hüpitades. Tal oli hetkel liiga palju energiat, et paigal olla. "Ja sa ise?" küsis neiu.

"Luban sul pakkuda," sõnas poiss ja nõjatus seljaga vastu seina, ise samal ajal muiates.

"Ja kui ma valesti vastan?" küsis VV kulmu kergitades "Lased noole kerre?" Ta ei olnud just parim pakkuja. Ta võis kaheteist aastasele ka üheksateist pakkuda.

"Mhh... eks sa proovi," lausus kutt ja kergitas üht kulmu. "Vanusevahe suur ei ole."

"Noh äkki 20 siis?" küsis tüdruk Hunteri moodi ühte kulmu kergitades.

"Mitte päris," lausus poiss ja naeratas. "19 vaid," sõnas ta siis hetkeks silmi kinni pannes.

"Mõtlesin 30 pakkuda." sõnas Viancente tõsise ilmega, kuigi tegemist oli siiski sarkasmiga. Sarkasmi täis inimene.

"Ega seegi väga palju pole," sõnas Hunter lõbusalt.

"Kust ma tegelikult tean vana sa oled. Pärast mingi 40.aastane vampiirist pervert või nii." sõnas neiu kulme kergitades ning oma vee pudelist lonksu võttes.

"Sa oled esimene, kes kohe alguses mu tõelisele loomusele pihta saab," lausus poiss ja muigas. Siis nõjatus ta veidi ettepoole ja piidles tüdrukut. "Räägi endast."

"Ma tean seda kuna ma tõmban selliseid ligi, mis parata." muigas Vian ja nõjatus vastu seina ristates käed rinnale "Mida sa teada tahad?"

"Mu salasoov on su verd lakkuda," lausus Hunter ootamatult ise ka üllatunud olles. See lihtsalt vupsas talt üle huulte. Siis aga keskendus ta tüdruku küsimusele. "Kõigest," sõnas ta mesise häälega, ent muigas siis.

"Eee.." venitas Viancente samal ajal Hunterit vaadates. Hea, et ta suu lahti ei vajunud. Kuid tüdruk hakkas sellegi poolest naerma "Keegi pole vähemalt sellist soovi veel avaldanud." Neiu üritas siiski teemat endast vältida.

"Mulle ei maitse veri," lisas Hunter turtsatades. Siis mõistis ta, et tüdruk üritab teemast kõrvale kalduda. "Ei lähe läbi, räägi endast."

"Kurat.. ma juba loodsin. Ma olen täiesti tavaline nooruk, kes on 18 saanud ning kellel on selline minevik nagu paljudel teistel noortel." kehitas neiu naeratades õlgu vältimaks noormehe pilku. Valetades tegi ta alati nii, aga paljud ei teadnud seda ning ilmselt ei saanud ka Hunter sellest aru.