Mereäärsetes koobastes

"Neil oli vist üks silm? Kui ma neid ette kujutan, siis tuleks silme ette nagu koopainimene," lausus Sky muiates. Jah, ta teadmised ei olnud just kõige laiemad, kuid selleks ta ju Xenalt küsiski, kas too tema teadmisis suurendaks.

Xena naeris. "Noh, jamh. Ühe silmaga on need originaalsed tõesti, kuid, et koopainimene? Mitte päris. Nad näevad siiski paremad välja. Kükloophübriidid on neist muidugi mitu korda normaalsemad. Siiski kaks silma, parem mõistus. Aga nad on osavad vähemalt mõõkade meisterdamise. Ja vibude. Mis sa arvad, kelle kätetöö see sinu oma on?" Naine naeratas. "Okei, nendest ma tegelikult eriti ei tahagi rääkida. Fuuriad? Kui palju sa neist tead?"

"Pean vist ütlema, et õnneks mul nendega kokkupuude puudub," lausus Sky ning hakkas oma ajusoppidest otsima mälestusi hetkedest, mil vanaema talle fuuriatest rääkis. "Nad suudavad vist inimesi hulluks ajada, kui ma muidugi õigesti mäletan," Nüüd tundis Sky ennast juba eriti lollina.

"Jah, sul on täiesti õigus. Võimukad olendid, enamasti naised. Nad on ka Priamose kohtumõistjad. Kui otsustatakse, et inimene on süüdi, siis nad pööravad tõesti tema mõistuse ümber. Seda tagasi keerata on peaaegu vöimatu. Ma vöin sulle neist mõne legendi rääkida, kui oled huvitatud?" pakkus naine.

"Oh, kõlab põnevalt," läks Sky elevile. Sellised jutud on neidisele alati huvi pakkunud ja nüüd kui tuli võimalus neid kuulata ei kavatsenudki Sky sellest keelduda.

"Fuuriad kuuluvad ühtede kõige vanemate jumaluste hulka. Nad olevat tekkinud verest, mille taevajumal Zeus ja esimene maailma valitseja Uranos valas, kui poeg Kronos ta kastreeris. Koos fuuriatega tekkisid sellest verest kohutavad gigandid, kes on nüüdseks välja surnud. Ma ei tea, kas see just päriselt nii oli, aga jah..." Xena naeratas. "See müüt oli küll lühike, aga ma arvan, et mõne teise rassi kohta teaksin isegi rohkem, kui sa vaid teada soovid. Nüüd ongi vist alles jäänud amatsoonid?"

"Nagu ma aru olen saanud, siis amatsoone vist leidub kõige rohkem?" arutles Sky. Järelikult olid nad kõige tavalisemad? "Ma järeldan, et nad on relvadega head, kuna nende isa on sõjajumal," lausus ta veel. Loodetavasti ei pannud ta oma teadmistega väga mööda.

"Just, just, just. Nad on närvipõimikutega nii osavad. Üks niets õpetas mindki. Täiesti imeline. Ja nad suudavad puude otsas turnida paremini, kui keegi teine. Aga sireenid... Äkki räägid neist pikemalt hoopis mulle, kuig üht teist ma isegi tean?"

Sky naeratas. Oli tore, et keegi tundis huvi sireenide kohta ja just tema sai olla oma teadmiste edasijagajaks. "Millest ma siis alustan? Meie esivanemateks olid siis algselt imekaunid olendid, poolnaine ja poollind. Neid peetakse südamelt pahatahtlikeks, sest sireenid kasutavad oma võimet, lauluga teisi ära võluda, pahatahtlikult, enesekasuks ära." Ta vaikis hetke, et mõtteid koguda. "Ma lükkaks muidugi selle pahatahtlikkuse väite ümber, aga ega ma peale oma perekonna rohkem ühtegi sireeni kohanud polegi siiani,"

"Heh. Lahe. Aga ega see pahatahtlikus on ajaga teist vast lahku kasvanud, kui teil oma annet omakasupüüdlikult kasutada pole vaja," arvas Xena ja naeratas jällegi. "On sul sireenidest mõnd põnevat lugu äkki?"

Ainuke sireenidega seotud lugu, mis Sky mõtetes tiirles, oli seotud tema vanemate kadumisega teadmatusse. Ja selle asjaolud jäid tüdrukule vanaema surma pärast teadmatuks. "Hetkel küll ühtegi lugu ei meenu," lausus ta tasaselt ning viis pilgu krobedale koopaseinale. "On äkki sul midagi põnevat rääkida mõne rassi kohta, mida ma veel teadma peaks?"

"Ehk siis kentaurid. Ma ei tea nende kohta muidugi väga palju. Inimese üla-ja hobuse alakeha." Naine üritas võimalikult täpset infot meelde tuletada.

"Oled sa ise mõnda kentauri kohanud?" uuris Sky, sest ta ise ei olnud oma silmaga oma 19. eluaasta jooksul mitte ühtegi kentauri näinud.

"Jah, üks kord elus. Ta oli tore, aga ega ma rohkemat ei mäleta. Isegi siin Priamosel ei ole neid hetkel. See on tegelikult päris veider. Nad on peaaegu välja surnud." Naine naeratas kurvalt.