Mereäärsetes koobastes

Xena oli tulnud mere äärde ning märgates eemal neid suuri koopaid, tekkis tal kohe tahtmine sinna minna. Meri kohises ning naine nautis ilma. Tavaliselt on koobastes küll sireenid, õigemini kunagi nad isegi elasid seal. Kuid see oli väga ammu, nüüd on see pigem säilinud kui nende pühapaik.
OT: Sky

Sky oli end taaskord leidnud just siit mereäärsetest koobastest. Tavaliselt tuli neidis siia siis, kui tahtis üksi olla, sest koopad olid head varjumise kohad. Need koopad meenutasid Sky'le ta vanaema. Too rääkis alati hommikupannkookide kõrvale vahvaid lugusid sireenidest ja nendest koobastest siin. Nüüdki, kui neidis seljaga vastu ühte koopaseina istus ja vaikselt telefonist muusikat kuulas ja seda kõike meenutades, tuli talle naeratus näole.

Xena najatus samuti koopaseinale, justkui kartes, et keegi võib teda märgata. Sest üks imeilus neiu seal tõepoolest istus. Tundus, et too kuulab muusikat ja ei pane seega Xenat tähele. Seega otsustas naine varjudest välja tulla. Ta lõi jalaga ühte kivi, natuke tugevamini, kui oli plaaninud. See veeres täpselt tolle istuva tüdruku jalge ette.

Sky kargas kivi liikumise peale koheselt püsti ning vaatas suunas, kust kivi oli tulnud. Märgates seal võõrast, pobises ta omaette paar vandesõna, et oli lasknud mingil mõttetul kivil end poolsurnuks ehmatada. "Ma ei tea, kas see oli sul kavas või mitte," ütles neiu kegelt ärritunult osutades kivile "kuid järgminekord vaata kuhu sihid." Seda öelnud, pööras Sky selja ning hakkas veidi sügavamale koopasse liikuma.

"Hei, vabandust," hüüdis Xena talle järele. "Lihtsalt mainin, et järgmine kord..." Naine otsustas oma lause lõpetamata jätta. Ta pühkis näolt iroonilise grimassi ja üritas naertada, kuigi võõras tema nägu ei näinud.

Sky peatus poolelt sammult ning pööras end nöoga tagasi sinna poole, kus võõras seisis. "Järgmine kord mida?" küsis ta siis veidi ülbelt ning hakkas hoopis tuldud teed tagasi liikuma, suunas kus seisis too rahurikkuja.

"Ei midagi," sõnas Xena, vältides tüdruku ülbet olekut, mis teda häiris. Üks amatsoon oli talle kunagi õpetanud, et kõigiga tuleks õiglaselt läbi saada ja seda ta vist üritaski saavutada. Tegelikult oli ta ise ka kunagi võõraste suhtes väga vastuvõtmatu. Eriti mõne sellise, kes sind kiviga pillutas. Naine ohkas oma mõtete üle.

Ilmselgelt teadmata kuidas reageerida või mida edasi teha potsatas Sky uuesti koopa põrandale samasse kohta kus ta varemgi istus. "Selge," ütles ta napisõnaliselt vaid vastu ning viis pilgu enda ette koopa põrandale. Sky mõistis, et poleks pidanud ärrituma sellise pisikese asja peale, kuid selline ta juba oli.

"Ma olen Xena," otsustas naine end tutvustada. Ta ei teinud seda tihti, kuid tundus, et just Xena on see, kes peaks suhtlemisega alustama. "Oled sa sireen?" pakkus ta sõbralikult.

"Jap. Ma olen Sky," vastas ta viies pilgu võõrale, kel nüüd vähemalt nimi oli. "Vabandust, et ennist nii nähvasin," pidas ta õigeks Xena ees vabandada oma nõmeda vihapurske eest.

"Pole hullu. Tegelikult ma ei plaaninud sind.." Ta hakkas ütlema ehmatama, kuid kui olukord oleks vastupidine, paneks see Xenat küll halvasti tundma, nii et ta ültes hoopis: "...ma ei plaaninud seda kivi peaaegu sinu pihta visata." Ta naeratas veidike ja istus Skyle vastu.

Sky noogutas mõistvalt. "Ja mis sind siia koobastesse toob?" otsustas ta uurida põhjust, miks keegi üldse siin veel käib, eriti keegi, kes ei tundunud olevat sireen. Varem polnud ta siin väga kedagi kohanud.

"Need kohad on lahedad. Ja iidsed. Siin on mõnus ja hubane," vastas Xena. Selle viimase lause pärast tahtis naine maa alla vajuda. Tõesti, ta käitus viimastel päevadel väga imelikult.

Sky turtsatas naerda. "Hubane? Esimest korda kuulen, et keegi kirjeldab koopaid sellise sõnaga. Aga kui sa nii arvad, siis..." Sky ei osanud lauset õige sõnaga lõpetada. Tema jaoks oli veider, et keegi peale tema kõledaid ja jahedaid koopaid hubaseks peab.

Xena naeris. "Jah, see ei tulnud päris nii välja, nagu ma tahtsin. Mitte just hubane, aga..." Xena ei leidnud sobivat sõna. Selle asemel ta hoopis muigas. "Kui vana sa oled muidu?"

"Imelised 19.aastat olen siin maamunal elu saanud nautida," vastas Sky küsimusele. Niimoodi välja öeldes tundus see veidralt pika ajana, mis on lihtsalt mööda vuhisenud. "Ja sina?" küsis ta viisakusest vastu.

"20," vastas Xena vaikselt. Viimne kord, kui ta kellegagi tuvus, oli too olnud samuti 19. See sobis naisele hästi.

Sky naeratas Xena vastuse. "Oled sa siin kohas juba kaua elanud?" uuris neidis. Talle ei meeldinud sugugi see piinlik ja veider vaikus, mis kippus tekkima ja sellepärast küsis ta esimese küsimuse, mis pähe torkas.

"Jah, suhteliselt. Tegelikult juba sünnist saati, kuid vahepeal õpetas mind üks amatsoon, kellega koos rändasime Priamoselt kaugemale. Ja sina?" Seda oli viisakas küsida ning samuti oli naisel ka huvi.

"Olen terve elu siin kopitanud. Enamuse ajast olen iseenese seltskonda eelistanud. Üksik hunt, või midagi sellist," muigas Sky kui seletas, miks teda ilmselt eriti keegi siit varem kohanud ei ole. Samuti veetis ka Sky vägagi pika aja Priamosest eemal, üritades leida oma kadunud vanemaid. Kahjuks see vaid ürituseks jäigi.

"Hmmm," tegi Xena seepeale. "Ma tean, et seda on vist väga imelik küsida, aga ma pole kunagi sireene laulmas kuulnud. Seega... On teil tõesti nii imeline hääl nagu räägitakse? Kui ma oleksin meessoost, saaksid sa mind lauluga mõjutada?" Seejärel naine naeris enda lausete peale. "Olgu, see tuli nüüd natuke veidralt välja. Peas kõlas paremini," tähendas ta vaikselt.

Sky puhkes naerma selle küsimuse peale, sest tõsi ta oli, see kõlas ikka suhteliselt veidralt. Siis vajus neidis mõttesse. Kuidas seda kõike nüüd siis seletada? "No, põhimõtteliselt võib öelda, et see on jah tõsi." ütles ta siis, kui oli veidi mõtteid kogunud. "Sireenide esivanemad kasutasid oma võimeid meremeeste peal, et nende laevu karile meelitada. Laulu kuulajad unustavad kõik ümbritseva." tuletas Sky meelde oma vanaema jutustusi. "Aga jah, siin elavad sireenid kasutavad oma võimeid vaid siis kui vaenlased ohustavad. Ja noh, meeste koha pealt on sul ilmselt ka õigus, kuigi peab tunnistama, et pole seda katsetanud ja päris kindlalt öelda ei oska," muigas neiu lõpetuseks.

Xena muigas kavalalt. "Noh, kui sul seda oskust kunagi vaja läheb, siis..." Naine ei lõpetanud oma lauset, vaid purskas naerda. "Kui palju sa teisest rassidest tead?" Uuris ta mõne aja pärast.

"Mitte just väga palju," tunnistas Sky. Oleks ta pidanud neist rohkem teadma kui ainult rasside nimed? Peaks ta häbenema, et on elanud justkui pimedas, lukustatud toas, teadmata midagi teiste rasside võimetest ja olemusest? "Ehk oskad mind valgustada sellel alal?" küsis ta lootuses veidi targemaks saada.

"Jah, muidugi," naeratas Xena. "Alustagem kükloopidest? Kui palju sa neist tead?" uuris ta lõbususega. Naisele meeldis teisi eriti selles osad valgustada.