Kui pimedus saabub

"Oleks-oleks," lausus poiss noogutades. "Räägi mulle kõigest, mida ma teadma peaksin," sõnas ta siis naeratades.

"Ega mul midagi erilist nagu polekski rääkida," lausus Sky pilgu taevasse viies ja sõnu otsides. " Niisiis, olen ma Priamose siiani ainukese sireeni perekonna järeltulija. Siiani pole ühtegi teist sireeni, peale oma pere kohanud. Mu vanemad kadusid mulle siiani teadmata põhjusel kui ma alles väga pisike olin ja sellest ajast on mind kasvatanud mu vanaema, kes mõned aastad tagasi suri. Olen terve elu siin elanud, peamiselt nagu üksik hing. Mingil põhjusel isoleeris vanaema mu välismaailmast, ilmselt kartes, et minuga võib midagi juhtuda." jutustas Sky tasasel häälel, seda pigem sellepärast, et öisel ajal tundusid absoluutselt kõik hääled liialt valjud.

"Aga ma oletan, et sa said oma vanaemaga hästi läbi," sõnas Hunter ning lähenes tüdrukule veelgi nii, et nende kehad kokku puutusid. Poiss polnudki eriti selle peale mõelnud kas tal on vanavanemaid kuskil, kuid isegi kui ta mõtleks, ei hooliks ta enam sellest.

"Jah, me olime vägagi lähedased," lausus Sky õrnalt naeratades. "Vahest öösel tähti vaadates mõtlen, et temagi on seal üleval tähtede juures" neiu osutas sõrmega taevasse "nii on lihtsam mõelda, kui lihtsalt, et ta vedeleb kusagil sügaval mulla all ja kõduneb kirstus,"