Mittesuitsupaus

Oli juba pime kui Hunter mõtlemata pangale suundus. Ta komistas esialgu küll korralikult, kuid lõpuks harjusid silmad ära. Jõudnud pankrannikule, kõndis poiss ääreni ja vaatas alla. Hunt kuulis vaid tormise mere kohinat ja lainete laksumist vastu kaljut, kuid näha polnud midagi. Korraga tabas teda selja tagant tuulehoog ja poiss oleks peaaegu oma vibu alla merre kukutanud. Hunter mõtiskles, miks ta selle üldse kaasa võttis ja jõudis siis arusaamisele, et selline on tema harjumus.
Mõne aja pärast võttis ta kaljuserval istet, kuid peagi andis väsinud kehale alla ning heitis pikali, jalad üle kalju ääre rippumas. Poiss sulges silmad ja kuulas merekohinat.

Kelsie jalutas mööda teerada kuni jõudis pankrannikuni. Tüdruk oli siin viibinud kordi.
Kui ta aeglasel sammul pankrannikule lähedamale astus eristasid ta silmad peagi inimese kuju.
Kelsie mõtles, kas võtta maast mingi kivi ja seda enda kaitseks kasutada, kui ta peaks teda ründama, aga kui väga vaja saab ta selle olendi ka alla lükata.
Kelsie jalutas lähedamale ja siis sai ta aru, et inimese kuju oli poiss.
"Magad või?" küsis Kelsie. Tüdruk mõtles ka jalaga poisi õla tokamisele, kuid kuti kõrval oli ka vibu ning kutt oleks saanud Kelsie jalast täits vabalt kinni võtta ja ta alla lükata - mis tähendas seda, et plaan jäi ära.

Hunteri silmad plõksatasid lahti, kui keegi tema kõrval rääkis. Kas ta oli tõesti siin tukkuma jäänud? Kindlasti mitte midagi sellist, mida ta teha tohiks. Poiss pilgutas veidi silmi, kuni ta oli jälle nägemisvõimeline ning tõusis siis istukile. Hunt pööras pea võõra poole, kes oli ilmselgelt tüdruk, juba häälest aru saades.
"Ee... enam mitte," lausus poiss ja naeratas, kuigi loomulikult oli see pimeduses peaaegu, et eristamatu. Hunter küll veel veidi kõhkles - ta ei teadnud, kes võib võõras olla, kuid tutvustas sellegipoolest ennast: "Hunter Wiley ja sina?"

"Kelsie Miller."lausus Kelsie. Kuna Hunter ei tundunud mingi sarimõrvarina võttis Kelsie istet kivisel pinnal. "Siin on üsna ohtlik magada, kui sa alla ei taha kukkuda." muias Kelsie ja vaatas taevasse.

"See oligi mu plaan tegelikult," sõnas Hunt ja muigas samuti. Poiss rõõmustas, et ta üle pika aja kellegagi loodetavasti rääkida saab. See polnud küll kindel, aga kes teab.

"Ahah. Eee, kahju, et ma su plaani nurjasin siis?" lausus Kelsie ja vaatas korra Hunteri poole, kuid keeras siis pilgu taevasse tagasi.

"Ma luban, et ma ei kuku siit alla," lausus poiss muuseas, kuid pöördus siis tüdruku poole. "Mis sind muidu siia tõi?" uuris ta sõbralikult, üritades pimeduses tüdrukut täpsemalt näha.

"Väga tore, sest ma ei oskaks sind siit ilmselt ära päästa." ütles Kelsie ja ronis panga ääreni ja vaatas siis sealt laineid. "Ja mulle meeldib öösiti väljas käia. Rahulikum kui päeval."vastas Kelsie Hunteri küsimusele. "Ja ma küsiksin sama küsimust ka sinu käest."

"On tõesti rahulikum," nõustus Hunter tüdrukuga ja silmitses merd. "Ma ei suutnud kuskil olla ja siis ma justkui lihtsalt sattusin siia," lausus poiss ja pööras siis pea tüdruku poole. "Kes sa muidu oled? Kentauri välistaksin ma ilmselgelt." Hunt naeratas lõbusalt.

"Õhtuti peaks toas olema, magama." lausus Kelsie naeratades. Ilmselt normaalsed inimesed seda hetkel tegidki.
"Ega, kui väga vaja on ma võin kentauri ka mängida." lausus Kelsie."Tegelikult olen ma nümf."

"Kui sa oleksid käskinud mul seda arvata, siis oleks see vist mu esimene pakkumine olnud," lausus Hunter muigega. "Ma olen rohkem ööinimene, see on mul loomuses," lisas ta eelnevale veel vastuseks. Poiss rõõmustas salamisi, et ta ei olnud enam üksi.

"Ja mis sa oled siis?"küsis Kelsie naeratades. "Peab tõdema, ega sa just sireeni moodi välja ei näe. Kentauri ma välistaks ka."

"Ma tegelikult olen kentaur, liiga pime on, et sa seda näeks," lausus Hunter muigega. "Aga ma ei valetaks, kui ma ütleksin, et ma olen amatsoon." Hunteri silmad harjusid pimedusega üha paremini, mis võttis arvatavasti üleväsimuse tõttu nii kaua aega. Ta võis juba aimata tüdruku välimust ning Hunt pidi tõdema, et vähemalt pimeduses tundus ta ilus ning uskus, et valges võib olla veel kaunim. Üleüldse olid ju nümfid alati olnud ilusad.

"Ahah. Olgu." lausus Kelsie. "Ja ma eeldan, et sa oskad siis vibu kasutada.. kui ma näen õigesti ja su kõrval on vibu." lausus neiu ja kissitas silmi, et vibu moodi kujutist veidi detailsemalt silmitseda, kuid pimedus ei andnud selleks just väga suurt võimalust.

Hunter soovis, et tal oleks huumorisoont, aga kahjuks see tal vist enamuse ajast puudus. Kui tüdruk vibu mainis, lipsas poisi pilk automaatselt sellele. "Jah, ma armastan vibusporti," tõdes ta naeratades.

"Kas sul nooled on ka kaasas?"küsis Kelsie huvi tundes. Ta tahtis teada, kui täpselt Hunter lasta suudab ja ta ei märganud kuti ümber kusagil nooli. Võibolla oli see tingitud pimedusest.

Poiss naeris sõbralikult. "Loomulikult, ma kannan neid alati endaga kaasas." Siis võttis ta oma seljalt väikese nooletupe, milles oli umbes 10 noolt. Poiss ei imestanud, et tüdruk polnud neid näinud. Nooletupp oli üsna märkamatu ning väljas oli kottpime.

"Näita kuidas sa lased, kuigi ma visti ei näe seda." muigas Kelsie ja vaatas siis ümberringi, et leida mingit parajat märklauda, kui Hunter on nõus ühe noole lendu laskma.

Kelsie mõte pani Hunteri kergelt naerma. "Kas sul valgust ei ole näidata millegagi?" küsis ta uudishimulikult. Poiss ei pannud Kelsie uudishimulikkust pahaks, olgugi, et Hunter ei olnud oma hea vibulaskmisoskusega mingi eputaja.

"Eee.." neiu lõi kätega vastu enda püksitaskuid ning tema parema käe alla jäi telefon. "Tundub, et on." lausus kelsie ja võttis taskust telefoni välja. Kuna tüdruku telefonil puudus selline asi nagu taskulamp võttis Kelsie enda kõige eredama app'i lahti ja näitas sellega siis kogemata kutile silma. "Ups." muigas Kelsie ja keeras telefoni Hunteri näolt minema.

Hunter pomises tasakesi jess, kui Kelsiele telefon kätte jäi. "Auts," hüüatas Hunt peaaegu, kui tüdruk talle kogemata valgust näkku lasi. Poiss pidi veidi silmi pilgutama, et korralik nägemine tagasi saada ning tõusis siis püsti. Ta ulatas Kelsie poole käe, et tüdrukut ka püsti aidata.

Kelsie naeratas ning võttis poisi käest kinni ja tõusis püsti. Tüdruk tegi enda teksad kiirelt puhtaks ning näitas siis enda telefoniga Hunteri poole. Seekord küll mitte näkku.
"Kuhu sa sihtida kavatsed?" küsis Kelsie, et valgus keerata Hunt'ilt 'märklaua' poole.

"Näita valgust sinnapoole," sõnas Hunter ja näitas käega eemal asuvate puude poole. "Mõni neist sobiks?" uuris ta, mõeldes kui palju sinna umbes vahemaad oleks.

Kelsie suunas enda telefoni ekraani puudele. "Kui sa sinna välja lased siis sobib küll jah." muigas neiu Hunteri poole vaadates.

"Olgu, teeme nii," lausus Hunter ja võttis tupest noole. Siis vinnastas ta vibu ja lasi noole vastu keskmist puud. Hunt naeris vaikselt ja vaatas Kelsie poole.