Metsas jalutamas

Xena oli tulnud metsa, et teistest veidike aega eemal olla. Paar tundi tagasi oli ta poolsurnuks ehmatatud ühe kükloobi poolt. Ta mõtles kontrollida ka mõnda oma jäneselõksudest.

Hunter oli juba teab kui kaua metsas olnud. Ta ronis ühe puu otsa ja jäi sinna istuma. Mõnda aega hiljem kuulis ta aga krabistamist ning märkas jänest. Poiss haaras kiirelt vibu ja lasi jänest, see polnud tema jaoks mingi probleem. Siis võttis ta natuke köit ning sidus jänese ühe oksa külge, piisavalt kõrgele, et mõni loom seda kätte ei saaks ning otsustas hiljem sellele järele minna. Siis märkas ta veel jäneseid ning asus neid esialgu puu otsast jälgima. Loomad ei pannud teda tähele, mis oli Hunteri arust veider. Arvatavasti olid need jänesed kusagilt kaugemalt ning ei osanud ohtu tunnetada. Mõne aja pärast lasi ta kaks maha ning rahus lubas teistel minema karata. Siis sidus ta tapetud eelmise juurde ja ronis uuesti puu otsa. Seal istuski ta taas mitu tundi, kuni kuulis kellegi lähenemist.

Xena tajus juba eemalt, et keegi on läheduses. Ta otsustas sellele esialgu mitte erilist tähelepanu pöörata, vaid jätkas oma teed. Siiski veidi ettevaatlikumalt. Ta istus lõpuks selle sama puu alla, kus poiss oli. Seda ta aga ei teadnud. Xena märkas varsti, et seal puu otsas on keegi, pole loom, vaid keegi teine. Siiski oskas see "keegi" end väga hästi varjata, sest algul ei olnud naine tähelegi pannud, et ta just selle puu alla istus, kus poiss oli. "Ma loodan ainult, et sa kükloop pole," sõnas Xena lõpuks veidike irooniliselt, jäädes ootama vastust.

Hunter istus endiselt liikumatult 10 meetri kõrgusel puu otsas, kui võõras täpselt tema puu juurde maha istus. Poiss oskas olla täiesti hääletu ja puu istudes sai ta nautida vaikust. Kui Hunter taipas, et võõras oli teda vist imekombel märganud, pani ta vibu selga ning ronis kergusega mõni meeter allapoole ning hüppas siis samblale. Ta teadis, et võõras oli midagi öelnud, kuid Hunter oli liiga kõrgel ja oma mõtetes, et seda tähele panna. "Mis sa ütlesid?" küsis ta väikese naeratusega. Võõras neiu/naine tundus talle tuttav, arvatavasti oli poiss teda varem näinud.

Xena vaatas koheselt poisi poole. "Ma lihtsalt lootsin, et sa kükloop pole. Üks neist ehmatas mind ennem mõnusalt. Üldse on need olevused päris tüütud." Naine naeratas veidike. "Las ma pakun.. sa oled amatsoon?" Arvestades tema puudel ronimis ja vaikimisvõimet oli seda kerge eeldada. Xena ei hakanud end kohe tuvustama, vaid ootas, et poiss sellega ise alustaks.

Hunter viis pilgu üle võõra naise. Ta tundus olevat poisiga üsna samas eas, kui siis natukene vanem. Temast välimusest võis kohe järeldada, et naine on tugev ja treenitud. Arvatavasti amatsoon - kuigi poiss oleks pidanud teda siis teadma või näiteks sõdalane, mis tundus kohe kindlasti tõenäolisem. Nagu tavaliselt kellegagi tutvudes, läks jutt alati rassile ja nii ka seekord. "Õigesti pakkusid," lausus poiss naeratusega ning jätkas siis: "Kükloobide koha pealt võin ma vist isegi nõustuda, enamjaolt." Hunter jäi korraks vait, kuid oleks tahtnud siis endale vastu pead laksata. "Mina olen muidu Hunter," lisas ta kiirelt, endiselt kergelt naeratades.

Naine muigas. "Xena," tutvustas ta omalt poolt. Seejärel vaatas ta kuidagi naljaka ilmega poisi poole. "Kui vana sa oled?" küsis ta otsekoheselt. See oli küsimus, mida naine esitas suhteliselt tihti, sest selle arvestamine suhtlemises tundus tema jaoks oluline. Samas oli selline küsimus kuidagi ehmatav mõnedele. Kuigi Xena arvas, et tollele amatsoonidele tundub see normaalsena. Hunter ei tundund temast eriti palju noorem ega vanem. See sobis naisele perfektselt.

Hunterit ei heidutanud naise küsimus. Niivõinaa oleks peagi ka tema seda küsinud. "19," vastas poiss sõbralikult. Lihtsalt muuseas otsustas ka tema pärida naise kohta: "Millisest rassist sina oled? Kui peaksin pakkuma, siis mu valik langeks sõdalase peale." Poiss naeratas taaskord, jättes endast kindlasti totaka mulje.

"Mjaa, õieti pakkusid," nõustus Xena ja heitis pilgu oma riietele. "Kas ma olen sind siin varem näinud?" uuris ta siis, sest Hunti nägu tundus nagu tuttav ja ei tundunud kah.

"Võimalik ja mittevõimalik," sõnas poiss. "Ma olen sind kindlasti varem näinud, aga rääkinud küll mitte," lisas ta veel. Hunter võttis maas istet ning pani vibu enda kõrvale. Kuna Xena oli seda temalt küsinud, otsustas poiss ka ise uurida. "Ja kui vana sina oled?" esitas Hunt naisele küsimuse.

"Paku," naeris Xena. Nagunii polnud tal midagi teha ega millestki erilisest kellegi teisega rääkida, nii et nüüd oli tal lõpuks vaba aega. Mõelda vaid, äkki saab ta endale veel sõbra?

"Aga kui ei paku?" küsis Hunter kerge kulmutõstega vastu, suu kergelt muigel. Talle tegelikult ei meeldinud pakkuda, poiss lihtsalt kartis, et paneb niikuinii tohutult mööda.

"20," andis Xena alla. See polnud küll suurem asi "alla andmine", kuid siiski.

Hunter naeratas. "Vanem kui mina," lausus ta siis niisama, imiteerides tõeliselt kurba nägu, mis kahjuks vist väga ei õnnestunud.

"Jah, beebi," vastas Xena ja muigas. Ta ei teadnud, kust see tema "huumorisoon" nüüd järsku välja tuli. Seejärel kadus tema naeratus. "Ma polegi tavaliselt nii naerusuine... Kas sulle hobused meeldivad?" küsis naine siis.

"Ei ütleks, et beebi," vastas Hunter kerge naeratusega. Kui Xena teema hobustele viis, pidi Hunter noogutama. "Meeldivad küll. Enamus arvab, et ma olen imelik, aga ma ei tea, tundub aus, kui kannan loomade eest hoolt, kui ise teisi jahin." Hunter polnud kindel, kas Xenale tema mõte kohale jõudis, sest tal ei tulnud selle väljendamine just kõige paremini välja.

"Ahjaa, teie olete ju ka kütid," pomises ta poolkuuldavalt ja siis juba valjemal häälel: "Minu arvates teeb loomadest hoolimine inimese palju positiivsemaks ja erilisemaks," ütles ta. "On sul ka oma hobune?" küsis ta siis, sest poiss hakkas temas juba suuremat huvi äratama.

Hunter naeratas, kui Xena oma arvamust avaldas. "Mul on hea meel, et ka sina nii arvad," sõnas ta. Kui naine temalt hobuse kohta küsis, poiss noogutas. "Aga kuidas on lood sinuga?"

"Mul on kah. Argo on tema nimi," vastas Xena. "Pole vist kedagi, keda ma rohkem austaks," ütles ta naeratades. Ta jäi mõtlema, kuid tahtis ka poisi hobusest midagi kuulda. Vaikus venis ja lõpuks ta küsiski: "ja sinu hobune?" Selle all pidas ta silmas väikest kirjeldust.

"Angelfire," lausus Hunter ja muigas. "Tal on üsna põnev nimi, mis läheb tema loomusega kokku. Ühel hetkel ingel, aga siis..." Poiss tegi väikese pausi naeratamiseks. "Muidu on ta veel üsna noor, kõigest kaheksa."

"Oh, Argo on natukene vanem." Xena naeratas. "Millal sa ta endale said?" uuris ta siis, lootes, et poissi ei tüüta tema pärimine.

"Juba varsana, kuid vahepeal oli ta ühe teise isiku käes, kes teda ratsatas ja nii," lausus poiss naeratades. "Ehk siis teismelisena ja tänu sellele olen kõikvõimalikke lollusi ka temaga teinud." Hunter muigas ja pöördus siis Xena poole: "Ja sina?"

"Varsast saati. Üks amatsoon aitas teda küll ratsastada, kuid ülejäänud aja on ta minuga olnud. Argo on tegelikult väga eriline ja hästi treenitud. Tead, ma mõtlesin, et me võiks kunagi koos ratsutama minna." Xena naeratas.

"Võiksime küll, tavaliselt ma sõidan üksinda, seega kuluks vaheldus ära," nõustus poiss igati Xenaga. Tema meelest oli see tore mõte.

"Jah, millal?" küsis naine koheselt, sest talle meeldis plaane ette teha ja pealegi ei teadnud ta absoluutselt, millal poisil vaba aega on.